CHEMTRAILS IS WHERE WE BELONG

the lake

2012-01-26T21:39:00.000+02:00

frozen lakes for eyes
you hover beside me
i climb out of sleep
i cannot move

an inch molds into a hurricane
my limbs are stiff
and you talk
in a strange voice

as if i were in your room sleeping
but the chords of your dimension
were broken so you ask
for my companion

i remember your friend
i tried to scream
he didn't let me out but you
are suddenly swallowed by the lake

the whitest

2012-01-22T18:24:00.004+02:00

had a dream about you
you were scattering ashes
it was actually an idea for
a music video i'm sorry

plus the ashes were
probably not ashes nor dirt
just pure white snow
and a woman

with blackened eyes
opened her mouth to scream
i'm sorry i guess it was a dream
afterall so i lied again

but the woman had a bow
of white lylacs and i thought if
i could have such at my funeral
i wouldn't be able to go

...

2012-01-14T23:13:00.001+02:00

sometimes i think that
there's nothing good left to say

kuradikesed

2011-12-19T23:34:00.003+02:00

neljapäevaöösiti käivad kuradid
me maja taga luusimas
neljapäevaöösiti loobid
kalaluid aknast alla
saadad kõik kuradile

kuradid viskavad väikeseid
kukerpalle ja nende seest
lendab välja parvede viisi
mesilassülemeid mille sisse
peituda neljapäevaöösiti

kuradikesed silitavad maja
jalgu ja maja neelab
kukerpallitavad kuradikesed alla
maja akendest voolab välja pva-liimi
terve su voodi kleepub martsipanist

kui sa magama jääd tulevad kuradikesed
su voodi alt välja ja hakkavad
teki peal kaarte taguma et teada saada
kas sa näed unes mõnikord
end peitmas mõne surnu luid

Kuupoolik

2011-12-18T01:38:00.002+02:00

kui Aliophe ja Themla
esimest korda kohtusid
kasvasid maa seest välja
silmadega käed
ning maa mürises
siniste elevantide sammudest

Aliophe haaras kuupooliku
ja murdis sellest kolm viilu
Themla sai söönuks
ja põlgas kolmanda viilu ära
teda tabas taevaste viha
ja vihm pesi temalt värvipulbri

Themla saadeti kolme sammu kaugusele
ja Aliophe hakkas järjest
heledamalt põlema
Themla palvetas seitse kuud
ja seitse aastat
et kolmandat viilakat tagasi saada

taevad saatsid alla kolm lindu
kure, kotka ja tihase
kõiki kolme tabas Themla jõuetu viha
inimesed kogusid sulgi
oma patjadesse, tekkidesse
ja madratsitesse
millest kasvasid öösiti välja
bambusvõrsed
otse läbi omanike kolpade

Aliophe vajus aeglaselt
allikasse
kus vaid vesikupud
ja väikesed kalad
Valgust jäi järjest vähemaks
Themla maa muutus tolmuseks

mitte keegi ei sündinud enam
mitte keegi ei surnud enam
isegi mitte Themla

i grieve

2011-12-12T01:43:00.002+02:00

night time has come
covered us with
freshly fallen snow

did you know
those deer tracks
are invisible now

i sense a hunter

warm blood
gushing through the
freshly fallen snow

i grieve
for the one
who got away

i bet you were a sealion

2011-12-12T01:42:00.000+02:00

do you remember
the orchards at sea
or me
wrapped deep
in mammoth skin

i think you were a whale
maybe a sealion
or a dandelion
on a grave

i never was anything
but a wish
from my grandmother's lips
that was not
meant to come true

or maybe just
a tiny freckle
inbetween your eyes

stiff nipples

2011-12-12T01:39:00.000+02:00

my nipples
are like cherries
ripe
from the tree

and when
you come around
they become
unripe

it all goes backwards
and then
they blossom

you stare at them
like a japanese wanderer
who follows the blossoms at spring

su käed klaasi taga öös

2011-12-10T07:44:00.000+02:00

juhtimispuldid klahvid juhtmed
taevalik üksindus tuul
kliiniline vaikus südame
tiksumine asendab masinad

und undamine und undamine
sireen roheline punane tuluke
merekarbivalged silmad aken
udu udune udu udune lahtine aken

peegeldus saab üheks ja pooled
vahetuvad mitu korda kas sa
mäletad neid kordi kui jäin magama
ja tegin sulle aseme üles aga ma ei
tundnud sind veel

muul

2011-12-10T07:35:00.001+02:00

vahetasin hobused kaarikute vastu
hõberahad helisevad su põues
munakivisillutis kõlab kapjadest
tolm hommikuvalguses

valetaksin kui väidaksin
et see kõik pole omamoodi võigas
tuua turule oma liha ja verd
üsa ja sisikonda

see on ainus mis minust kõneleb
kui mind lahatakse läbi sõnade
skalpellid klõbisevad klaviatuurid
kukuvad laudade alla

läbi läätse valgus moonutub
su sõnad teravnevad läbi mälu
sest kõneldu kordub läbi iga käigu
kalavõrgud kukuvad üle mu juuste

paadikarkassid mu luud
ja üle mu kere kasvavad merikapsad
sina tead siis ainsana kus majakas
ja minu silmad vilguvad punases öös

valgete linade all ei jookse enam ammu
lapsed vaid meie eneste teisikud
metsikutel hobustel
läbi salu kus hirved vaid koos

kui hüppad

2011-12-10T07:20:00.002+02:00

võta see kõik kaasa
mis su sõrmede vahelt
läbi libiseb ja ei püsi
võta kõik see

mis kaob ja hääbub mis
hämaruses näha pole mis
valguses sureb ja ainult
unes end ilmutab

unusta nimed kirstud
kellajad lipsud liiliad
sest neid sa kunagi ei näe
võta liiv mis mere all

vetikad soolase vee maik
libedad kivid kanna nad
rinnakorvis üle piiri
ja visku kalana lainesse

võta soomused oma nahalt
ja kuuselt kõige vanem ehe
mille su ema lasteaiast sai
ja saagu sellest sinu süda

metsas

2011-12-10T07:14:00.004+02:00

puud kõnelevad läbi metsa
kassikakk haukab läbi kõri
hiired jooksevad ringiratast
pesas kuni kõik variseb

linnad valitsused rahatähed
aktsiad tellingud komeedid
kooliarsti kabinetis mõõdab
keegi salaja oma vererõhku

ma näen oma veene tukslemas
läbi ajalootunni ja mere hääl
kohiseb läbi akende ja vesi
tungib läbi klaasi ja rõhk

kõik on nii hele hingeõhk
valguse sees ei loe
et ka uputuste ajal
puud kõnelevad läbi metsa

endist

2011-12-10T06:59:00.000+02:00

kõik sulab puuokstelt alla
läbi kosmose ja minu
vihmaveetorude skelettidest
libisedes läbi ja minu

silmad puudutavad teist
maailma mis sulab veena
lumena jääna ja minu
sõrmed kraabivad külmunud maapinda

aga seal ei ole teisikuid
vaid paraboolid ja kohustused
koridorid ja värv
mida seintelt pesta maha

markerid joonistavad
mu luudele hüüdnimesid
kuulen neid läbi une ja
sulava lume jooksevad lapsed

mu aku saab tühjaks
kauaks seda ei jätku aga mu
peod on lumemarju täis
ja pilet teispoolsusesse taskus

aga ma kingin selle ära
viskan marjad ja minu
käed jäävad tühjaks
ja rongid sõidavad läbi öö

aga mitte selles maailmas

2011-11-18T12:44:00.001+02:00

mitte ühtki sõna

segane

2011-11-09T20:18:00.002+02:00

mu klaasist majas vesi
lõi hirmud vastu aknaid
su hobune mu kätelt
sõi heinad ja ka rakmed

halle tähne tuba
järsku kasvas täis
diivanil üks tüdruk
magas - nii vaid näis

hobu meie ümber siis
lõi kolm laia ringi
ja tüdruk tõusis palatis
kui tõstsid ukselingi

sest korrast mäletan vaid seda
mu silmad olid kaetud
su käe sees põles sigaret
ja tuhk sai segi aetud

küsimus

2011-11-09T20:18:00.001+02:00

kas mäletad kui kirjutasin
närvirakkudest
ja vaherdeist
mis langetavad lehti

nüüd vahetan
žetoonid
rahadeks
mis enam ei kehti

õnnistus

2011-11-09T20:17:00.000+02:00

vanaisa nägin sind
kord põllu taga niidul
su ümber olid päikesed
ja sammaldunud hiiud

seal soo peal metsasalus
sind nägin korra veel
su kätes oli valu
ja olid jälle teel

su sõrmedest said varred
ja puudest vasikad
nad noolisid su arme
ja noori leesikaid

seal metsas sind ei kartnud
siis ükski isahirv
sest õnnistuseks antud
on neetutele hirm

Sügis

2011-10-02T20:38:00.003+03:00

Loominguline kriis.
Koorin mandariini.

over&out, ak47

september

2011-09-29T14:07:00.003+03:00

we are pebbles
we never match
to one another

we are gifts
from strangers
chestnuts
acorns
toothpics
tiny creatures
made from clay

we were never
merely bone and skin
clinging to
each other

we were bay trees
growing from
a dusty spring
and the glades
where urchins play

and before we let
us to be killed
we were
a son
and
a daughter

July

2011-09-09T12:21:00.003+03:00

I was reading To A God Unknown
in the bookstore
right in the centre of
that old forsaken town
where old women
collect pennies from the ground
as the sun warms their tired feet.

There were spies right before my eyes
and bugs on the floorboards.
I'd just heard
you had a tumor
right behind your eyes.
I can not put it into words
like you can't pour water from an empty cup.
You were the only inwards girl
who never gave me up.

totter

2011-08-31T12:14:00.002+03:00

ma olen õppinud valima
inimtühje tänavaid
ma olen õppinud paluma
võõraid jumalaid

ma olen õppinud lugema
tähti ja kõhurääkijaid
ma olen õppinud kirjutama
kui oskaks rääkida vaid

white birches

2011-08-06T18:51:00.002+03:00

is there any thought
between your eyes
while you saunter
through the skies

and do you see
the same old clouds
as you pass me
through the crowds

or are your lids
glued up with doubt
and little spiders
crawl in your mouth

while i stare
your nifty veil
and take good care
to just inhale

we left our keys
in that white house
and our train
went on without

a single care
or signal fire
as i declared
to never tire

of sunburnt skin
and midnight swimming
to feel within
the frail unknowing

whether will i
recognize you
just before
they'll all despise you

for carving boats
from rowan trees
and little rats out
of maple leaves

and would your eyebrows
pucker up
if i would tell you
to never stop

and that the girl
you killed in your sleep
was really me
buried in the deep

and if they bring
my bones to light
they will grow
in astounding height

into lean and supple birches
that will sway through
homes and churches

sildist

2011-07-17T02:02:00.001+03:00

trammide sees paisuvad maisiterad
plaks ja plaks akendest välja
sirutuvad sarapuuoksad läbi
alleede ja veresoonte
plaks ja plaks vastu silmi

pane need kindad kätte
muidu külm võtab su sõrmed ära
su silmad ära su mütsi ära
su salli ja varviksokid
võtab su nime ühes

mis sa siis oled
tühi tramm tühi perroon
puude vaheline tühjus
tagurpidi ellips
kui sul nime ei ole mis sa siis oled

vabadus tulevik kaadervärk
kogu krempel sind ei ole veel
keegi helistab uksekella
ta tahab küsida sind aga sind ei ole veel

mitu korda sa seda silti
postkastil üle lugesid kas seal oli üldse silt
või oli see tulevikus
sest sina oled olematu püüad piitsaga kärbseid
plaks ja plaks

ma kissitan silmi
liustikupäike kuumendab läbi mütsi tugevamini
mustad täpid hakkavad tantsima
plaks ja plaks vastu prilliklaase
aga ma ei näe
ikka veel

ainult kuulen kuidas tühje tramme
jää alt välja kaevatakse
ja ma suudlen pimesi kõiki neid inimesi
kes olid juba surnud
enne kui ma esimest korda trammiga sõitsin

kärbsed

2011-07-17T00:14:00.000+03:00

kes kaselehtedesse peidab oma silmi
ja kelle käed need nõnda lubjavalged
mis ilmutamas pigimusta filmi
kus sirendavad hommikute alged

su käed nüüd sinised su silmil lasub katt
me lapsed metsas on ja keegi neid ei näe
su sõrmed varisevad ütled et on patt
et ulatasin sulle lõpuks käe

nüüd mustikate pähe korjaku nad ussimarju
mis keset sammalt küütleb kas on see rästik ise
veel jõuad ohata ja otsid juba varju
siis laulad soode alt et oled kivivise

et oled videvik ja linnu ainus huige
kui kuskilt kärbseid hakkab rohkelt siginema
ma keset kärbseid leian värskelt surnud luige
ja aru saan et kärbestestki koosneb tema

säde

2011-06-20T22:07:00.001+03:00

ma vaatan ainiti vaid aknast läbi
kuigi teisel pool te mind ei näe
ja mul ei ole üldse häbi
kui siis sirutan ma teile käe

ma olen sild mis üle jõe
läeb kukesammul
ja kaev kus tilkagi ei ole vett
ja olen loom kes
kraavi kõrval tammub
ja taru
mis ei ole näinud mett

kui piksenooli lendab läbi ukse/pliidi
ma olen sädemetest hõõguv pall
kord olen see mis surnuna siit viidi
ma olen maapind majade all

Ireene

2011-06-20T22:06:00.003+03:00

kõik mis ühte pihku seatud
luudest puu ja vesiroosid
mustas toas mis merest aetud

kellukates suhkrutoosid
õisi nopid silmad seotud
seal kus sametteatri loožid
- - -
aga kas ka kullast linnas
lendab linde mööda tuba
on neil hõbekellukesed rinnus
peavad küsima nad luba?

kas sa tead kust nemad tulid
miks neil silmad sütest tehtud
kus on rööpad alaspidi
rongidest mis taeva veetud

ja kas istub ühel piirdel
väsinuna veel Ireene
oled järsku keset kiirteed
tahad talle teha teene

hüppad läbi linnuparve
sellest rongist jääda maha
oleks erakordne tarve
vaata ette mitte taha

oh, kuusepinnud !

2011-06-20T22:06:00.001+03:00

kus on sinu soojad sõrmed
mis tõid pliidi alla laaste
kuhu jäänud samblakorvid
madaldunud trepiaste

sinu aias keset rohtu
mõned õied leidnud rahu
tõmban kopsudesse õhku
mida sinna enam mahu

istun ikka veel su trepil
sirelites väiksed linnud
igaühel vilepill mu sõrmedes
on kuusepinnud

pääsu

2011-06-20T22:05:00.005+03:00

kas sa mäletad millal viimati
käisid kiikumas ilma et
pidid tegelikult kuhugi mujale
minema küsis ema lapselt ja vaatas

taevasse kus tiirutas noori
pääsukesi aga laps ei kuulanud
teda ta juba kiikus
mitmeid päevi

klõk klõk

2011-06-20T22:05:00.003+03:00

kui pikalt helisevad selle maailma
uksekellad unenäomaailmas
kui kõik juba magavad
ja keegi ei jaksa uksehoidjat palgata

puude oksad jäävad kõrgemale
kui meie liivast ehitatud lennukid
millesse me astuda ei julge
kui kõrgel on puud kui

isegi meie käed ei ulatu kunagi
piisavalt kõrgele et teha välisuks
šneprist lahti kõigile neile
kes tahtsid öelda et nad enam ei tule

rahva hääl

2011-06-20T22:05:00.001+03:00

koerad karjuvad läbi öö ja
pimedus valgub läbi lahtise akna
koos kimalastega sisse kas
sina kuuled neid ka

need neli valget seina su ümber
helendavad külmkambri sarnaselt
isegi paberid kiviseintel
ei soojenda sind

ei viitsi #2

2011-06-20T22:04:00.003+03:00

mul ei ole õrna aimugi
mida need sõnad tähendavad
sest nende sees on paljutki
mida ei tasuks öelda

mu päikesest põlenud keha
õhetab ma võtsin akna
eest ära sa võid sealt
sisse lennata

kõik sääsed saavad
täna öösel surma

the water

2011-06-20T22:04:00.001+03:00

fell into the river
i thought you were
still there
i was climbing a willow tree
in the spring
my dress was soaked
but i could not
see your eyes at the bottom
of the river tell me why

do they warn me every
time i come looking
for you there

March

2011-06-20T22:03:00.001+03:00

Everybody writes songs about April
but what about March
the treacherous cold
feeling that creeps nearer
with the last days of February

It's my sisters' birthday on the 4th of March
but I can never feel
happy enough for her
I know I should

my mom said something about a girl
who emptied the whole medical cabinet
and still stayed alive and now she
owns a house
a dog and three children
who are you talking about is she happy?
I know it doesn't matter

but every time she comes to my room
it reminds me of those cold winter mornings
when I slept in and lied that there's no school today
no school never no school whatsoever
but she forced me to go anyway
and after chemistry and history
I skipped physical education
for band rehearsal I wasn't even in the band

I always joked about being the guy
who carries the imaginary oboe around
you made music that made my ears bleed
but it was still the coolest thing I could think of

I felt your loss so strongly
that it ate my insides out I imagined your brother
ringing the doorbell outside your house
I couldn't bare to see you cry
so I made it my duty to make you laugh
as often as I could even when they teased me
for failing maths you were still there
and we drew in all the books and wrote
poems in biology and folded paper vegetables
to throw at the most irritating members
of our class and we made it
outside you with your guitar and me with
absolutely nothing but faith

and on the coldest mornings of March
I think about that scent of freedom
that was given to us and stains of it
still linger in our minds now
we live in different cities and I
last saw you in December but
your laughter could still get me through anything

birdie

2011-06-20T22:02:00.000+03:00

there's that bird again
haven't heard it in years
you probably don't remember
how my best friends parents left
and their bedroom window
was open for fresh air
and i tried to imitate that sound
that bird was making
the whole night

damn why am i writing about
you again i kept it together for months
now i guess that bird has the devil
with her and I'll go insane
if I stay here any longer

the watchmen have long gone
and as you love misery
I will shoot this bird down just for you

damn you know i couldn't
there was a dead crow on the roadside
yesterday
and i made a cross for it
somehow it reminded me of you

no matter what the time is

2011-06-17T00:17:00.001+03:00

give me a sign
a deaf man on the stage
a traffic light
blinking all night
a burglar with only scissors
to protect himself
a stray dog with a limp
an icecream truck
a broken cd
tiny birds making nests
in my bedroom drawer
your hands
like shivering apsens
holding the phone
no
pressure

these walls they flake their secrets off
like unborn babies moan
oh what a view
for all of you
to see me climb
through the dusty junk
that covers me silently
oh those whispers

imaginary doors
houses inside trees
sweets and girls with white ribbons
in their hair
such clichés
tell me about it

we speak in lyrics
thats all we do
our whole lives
we paint write and draw
usedup phrases
underneath wallpapers
that are not meant to be
scraped off

could i
cut you out
of my skin
like i cut these words
into cubical shapes

the skies

2011-06-03T16:17:00.003+03:00

these yellow fields remind me of
a summer long ago
when i wrote you songs
of a love i thought i knew
the apple trees are in full
blossom
as i glide through the damp
weather
and on every streetcorner
i want to tell you something
new
but the birds
in the drapes of all the windows
stop me every time
and they're taking up
the asphalt
as i'm taking out my
eyes
for i want them to be
the colour of stormclouds
and damp skies

the night

2011-06-03T16:17:00.001+03:00

how we take photos
of these old trees
and they forever stay silent
in our minds
because we didn't have
a camera with us
or an old tape recorder
rockety-rockety-o
where did the wind go
what did you say
about that old man
with paint on his hands

but if you are not right
and there is no eternity
no circle to break
no handcuffs
no blindfolds
there is only music
only now
and we forget to listen
to this music
since we're too occupied
by thinking of eternity
and nothingness
and Kerouac's blues

we can't sleep. the sun is rising
i keep thinking of that oak tree
that burst into light green shades
with only one day

the tree

2011-06-03T16:15:00.000+03:00

let's live inside a tree
an owly owly tree
with a dried up trunk
and we'll have shiny pecks
our coats will have
light brown specks
there are bloodstains
on my forehead
can you recall my first fall
down the stairs
i can not

i just remember waking up
in the bathtub shivering
it was only a bad dream
you said

you rushed down to the drugstore
on the corner of the main street
and they did not know
how to help
you didn't know what to do
because you had
made me up in your
mind

and that was all
i could recall
on that particular day

bones of wood

2011-05-18T13:43:00.001+03:00

to be caressed by the trees
that sway in the wind
did you know the boy
with dandelions for eyes

he went across the pond
in a rowing boat
and what did he see
in those crackling skies

two cruel suns shone
above the white trees
and through the
dragonflies

and below the water
he found his love tangled
by the water cans
he ate up all the mud

but those shivering limbs
of the birch did not wake
until the dandelions fell
from his watered eyes

ära kirjuta pohmellis peaga luuletusi

2011-05-13T21:39:00.000+03:00

I

- - -

kogu praegune hetk
sisaldab endas riknevat vilja
mis kukub kohe-kohe puult
ja puuoksad võpatavad

mõtled, et kuidas need kotkasinimesed
teadsid su nime
ja milleks seda raudtalade sisse graveerisid
üle viie tuhande korra

vesi maitseb magusalt
sa kukud alla
söed lõhnavad männikäbide moodi
aga sa ei tea, kuidas lõhnad sa ise

proovid iga kord koju jõudes
meelde tuletada oma lõhna
pooltühjas külmkapis seisavad greibid
kimbuke piparmünti kuivab su kohal

mitu trepiastet pidid sa loendama
1-2-3 kõik trepid kukuvad pikali
mõtlesid, et mind pole olemas olnudki
1-2-3 kõik kaneelipuust maailmad
hävivad pikkamööda

II

õues algas kevad
ja hingede päriseksostmine
kõik poisid ja tüdrukud seisid sabas
mõnedel olid veel sinised passid

keegi neist ei mäletanud
millises trepikojas nad ootasid
seda ühtainust tüdrukut
igal hommikul

et teda jälle ära kaotada
ja kirikust leida
pühavett, millega kasta
tema kurbi silmi

keegi neist ei mäletanud
trepikoja koodi
78304
aga saba oli pikk ja looklev

jõgi tõusis iga kevad üle kallaste
ja uhas üleliigsed inimesed ära
kuna kõigile polnudki kohta
aga jõepõhjas on alati ruumi

väga kurbade silmadega tüdruk
seisis vee all ja vaatas mind
ta tuli iga kord teppi mööda üles
kui ma palusin tal all oodata

III

"theresa falls up the stairs
theresa falls down the stairs"

kõikides nendes tubades
tantsivad inimesed
seinte sees ja lagede all
kõikide inimeste kogusumma = null

luuletuste sees on üldistused
alati teretulnud
ja alateadvus mängib
keldri taga ukakat

- - -

kõikides nendes tubades
keegi abiellub sünnib sureb
samaaegselt majavaimu tütrega
et pillimeestele topelt mitte maksta

valges kleidis tüdruk tuleb trepist üles
kas sa teadsid et siin oli kunagi kõrtsimaja
ja mitte raamatukogu
valges kleidis tüdruk tuleb trepist üles

põrandalaudade alla maeti
tülide käigus inimesi
kõikides nendes tubades
tantsitakse siiani

IV

kas sa mäletad seda korda
kui tulid peale vaheaega koju
ja su tuba lõhnas teistmoodi
köögis polnud ammu keegi suitsetanud

te pidite majast välja kolima
ja ema ei teinud enam kunagi
seda mürkrohelist kisselli
millele pandi vahukoort

sul oli kotitäis komme
ja sa tahtsid ainukesena
talle järele joosta
keegi püüdis su poolel teel kinni

millal ta tagasi tuleb
mõtlesid, et kas siis kui nad lõpuks
tunnistavad, et see oli ta
kaksikvend

sest sa siiani näed teda öösiti
oma asemel, kui tuled köögist
vett võtmast, aga seal majas
elavad juba uued inimesed

kas kreegid juba õitsevad
või on need ühes mandlipõõsaga
välja juuritud, mitu korda
ma pean sind veel unes nägema

V

sa kannad mind nagu
surnud last enesega kaasas
sa ei väsi enesele korrutamast
ingliskeelset alfabeeti

kõik tähed on korrapäraselt reas
ja ma kukun iga kevad uuesti
trepist alla, et sa teaksid
põrandad on siin külmad

siin toas nähakse mõnikord
musta koera ja virmalisi
kirjutan sulle telegrammi
keldrikorruse korteris

iga tähemärk maksab 5 senti
kas sa tead, kui palju
maksab su nimi uues vääringus
Edward äratab mind mõnikord kellukesega

kui ma olen liiga pikalt
unes lobisema jäänud
jäävad linnud mõnikord vakka
ja taevas tõmbub pruuniks

sa oled katusel ja varjad silmi
sul on piinlik, et sa pole päikesevarjutus
vaid lihtsalt inimene
kellele tüdrukud kirjutavad telegramme

1 2 4

2011-04-29T04:22:00.001+03:00

kõik kellad ette käivad keset padusadu
ja mitme elu liinid saavad järsku üheks
teetolm ja talve lõhn see kõik on kaduv
kõik silmad vaatavad tee käändub kaheks

käib näriline rattas jälle ringi
üks poiss see istub vanaisa kaevus
ma näen ta juukseid seemisnahast kingi
ja uneski see vee all nähtud kaemus

mind jälitab ta kuju kurb ja uje
ta peidab silmi milles palju valet
ja mitte et mul oleks täna tuju
me kaevupõhjas mängime veel malet

i have no clue

2011-04-29T02:47:00.001+03:00

now all my lovers look a bit like you
or the way the talk they chuckle a little
and they all smoke daisychains

i never learnt your name
i only saw you once in an open bar
you were drinking whiskey
i was sober and started smoking
not to cry
instead
i smoked every time i felt the need
a pack a day at first
then a few a day
and so it passed

you had a passengers bible in your pocket
you kept repeating the same phrase all over again
“destruction cometh;
and they shall seek peace,
and there shall be none.”
i felt sick to the bone
there's no remedy for this vacuum
only a new pot of nettle tea
you say it boils until there is no air left to breathe

why did you show me the way
to that house with a little backwards girl
and her insipid mother
why were they underwater
they had no bones at all to feel
maybe they weren't there at all
but Juanito said that the dead are always there
and sometimes it rains and people do things
they ought not to
and then the drought shall come again

mäevalvur

2011-04-22T22:38:00.000+03:00

ma ootan sind ja sind ei tule eal
ja heinamaa see põleb täiskuuöödel
ma ootan und ja und ei tule seal
on sõrmeotsad säbrulised nii

üks joonis istub kõige selle peal
ja kangamustrid tema punut' vöödel
see joonis hulgub heinakuhja real
mu käeksed' udusulised kui pikali

sel suvel metsa taga liivaaugu mäel
seal lendas toonekurgi läbi vihma raju
ja see mis kostus võiski olla sinu hääl
mis rabisedes otsis rada koju

selle hääle sees seal oli umbne vaikus
kõu see kärgatas ja lämbuski su jõud
mulle räägiti et mäe all on paik kus
kasvab toomingaid ning igavene põud

galloping wind

2011-04-08T04:40:00.003+03:00

i once found a dead swan
by the silent water
its black eyes stared at me
an unfathomable beauty
radiated from every broken bone
a wayworn bundle of feathers
galloped by wind
as i reached for paper
in my pocket to draw
this immense luminosity strook me
i could not take my eyes off of it

like when sometimes we look at the sun
and the light it drags you with it
that death there on the beach
it tore my mind to fractals of laughter
and sorrow at the same time

i think that sometimes i look
at you the same way as i stood
there on the beach that day
i was a kid and this dead bird
meant everything to me

do you remember that inscription
in the tombstone at the forest graveyard
where it only said 'an unknown child'
i always thought of her or his mother
but with that white swan there by the sea
all i could think about was if
there was an other swan somewhere
did he lower his beak to hide his radiant eyes

and did those eyes look
a bit like yours i think they did

a damson tree

2011-04-06T23:49:00.001+03:00

i would like to write a poem about you
but i have an ache in my backbone
my foolishness has no limits
all those new songs in spring
they should make me happy like the sun

this ache we feel towards
other bodies
i keep bruising my skin
since i don't feel the need
to look where i'm going
cause you
are never coming home

i have been like this forever
that last argument
was just an excuse
for my fumbling nature
sometimes i just think that maybe
when we were kids then
maybe i saw you on the bus
and i never knew it was you

oh god how i'd love to be that kid
you sat next to on the bus
because when i was little
i was like a savage animal
always smiling to strangers
and talking to everyone
i bet i would have called you names too

i used to tease all those boyfriends
my older sisters had
we'd all merrily watch the stars together
if anyone liked a sister of mine
i'd come with the package you know

now i'm more of a timorous wild animal
you know the last of its kind
silently staring at others
when they plunge in water
and lurk for the prey
i just watch them run in circles
until my head gets all dizzy so i have to lay down

i rinse my back with a damp cloth
something is growing there
maybe it's a damson tree
i don't know i just write what i dream of
in a deep forest there is a fireplace
and the leaves are paperthin
it's autumn and i have to pretend
i am of royal inheritance

i wake up just before she tells me
why i am there
in that basement water dripping all
over the place
her hands have no shape
someone's mother is there with me

so were you there
on the streetcorner before i caught
a glimpse of the
young juniper trees
those berries weren't blue yet
but i ate them anyway
maybe that's why my body aches so much
for you saw them first

maybe they weren't even people
in that forest
there were colourful trees
and my house was turned upside down
i swore if i had a son i'd send him to a master
so he would learn from the best carpenter in town
because that house
was the only thing that saved me
from being discovered

the teapot was boiling
maybe there were juniper berries
in that tea too to calm my nerves
i want to rest my head
on your hands
and not feel this ache ever again
those damsons must taste sweet
where you are

oh the finger points

2011-04-05T02:36:00.003+03:00

we are immaculate
layer by layer i cut
your thoughts until
we're hollow-eyed

this reminds me of highschool
when i listened to sugar kane
i didn't know you then
i went insane

i hid my face to the ground
soft moss tickled my eyes
by leaps and bounds and
what i found to despise

i thought i taught you all
those names and faces
through cold embraces
but no you denied all that
i went insane

my eye sockets were electrified
i spent too many nights
by the computer screen writing
about invisible characters
who all wore your face
as a mask

they were the machinery
that drove me insane you'll say
well weren't that you then
you said it yourself

i still don't know you
who is this speaking
all i know is how
your hair smells

pay attention to your hands

2011-04-05T02:15:00.001+03:00

please do not tease me we all
fish for compliments and being
good is merely a view from a certain
perspective and when that
certain perspective is swayed by
your inner need for recognition
then what do your words count for

do not compell yourself to be strict
in a time of hunger just sow the seeds
they will grow by themselves if you let them
and if you don't then what does it matter
to swagger yourself on my grounds
you just flatter your own needs

that friend of yours she makes friends
with all the people on my street but i
hate them for living so near by i really do
should i be ashamed or should you
tell me what to do again so we could
both feel needed for a better cause
please no do not feel the right to applause

for i have seen the future and you have not
yes they will surely eat your carbon and rot
but that surely is not the point of your
existance so why let them do the same
at this very point you disappoint the scheme
but who is the draftsman if not you yourself
remember this for i have seen the future sway

whistle an arctic melody

2011-04-04T17:07:00.000+03:00

can i pretend you are lost at sea?
and no one dwells in your dreams

you carved a boat out of a rowan tree
and now you row row row your boat
somewhere in the chukchi sea
you left your boots in the mud
before the flood gushed me away

no shore no dam no lighthouse on the way
yes the bitter cold has its delights
but every now and then do you think of me
like then
probably not

because the waves they are a-salty
the wind it is a-blurry and all your thoughts
are lined above the oh-horizon
while you rest your tired palms
on the o-frosty traffrail and pray for fullfillment
ooohhaw you row your boat for me
and you are lost at sea

your spikes

2011-03-30T22:16:00.002+03:00

you're probably not perfect at all
i just made you up in my mind
it's the worst thing when someones
imperfections make you wonder

you're probably not there after all
it's just a conclusion i've been
searching for little by little
crumb by crumb you'll dissolve

you have dimes instead of eyes
i have almonds in my spine
and the day i paralyse
you will buy me paradise

birds that fly back to the north
will foretell an awful tale
of a boy who sold his soul
for a girl so dull and pale

7 sketches

2011-03-24T20:03:00.007+02:00

today i had to draw
a man choking of noise
i didn't know how to choose
between Frédéric Chopin
and Franz Liszt
so i choked them both
a bit pretentious maybe

Clara Germana Cele

2011-03-24T20:02:00.001+02:00

dear Clara Germana Cele
where did your mother go
at night was she alone
did she draw circles
on the ground
chalky white hands
around your throat
where is she now

did she keep the wolves at bay
or was she one of them
silvery silvery keys
where'd you get that necklace from
that polish girl never told you her name
but you knew it anyway
your clairvoyant eyes
oh get them away

who gave you that key
ne wiem ne wiem
wycie wilków w te noc
nie pozwól mi spać

(I don't know I don't know
these wolves howl at night
they don't let me sleep)

so did they really heal you
were they afraid when your skin turned pale

so you said i'd look good with a cigarette

2011-03-23T21:32:00.013+02:00

well this fever scares the hell out of me
my right ear gets locked
and then everything spins around
for 5 minutes and
i have to keep track of my breathing
not to cough

i think of that one pack of cigarettes
we smoked in the school lavatory
when we were twelve
i felt so bad afterwards i thought
i was gonna die
hey i'm still here

i never liked the smell of tobacco much
mom said that even when she
was expecting me
she could sense it

and there was that one time when i had
pneumonia so i had to stay at home
i did that for two weeks and thought
what the heck i'd rather go swimming
since i'm feeling a bit better
well that was a great plan
since i lost my shoes in the dark

the water was nice and warm
and it kept the blackflies away
but i had this sensation in my lungs
like they were made out of cardboard
and someone neatly folded them
back and forth inside my chest

i try to remember that so i count
back and forth 3 2 1 one two three
inside my lungs there
grows a tree
lilac branches violet and green
quiet wind please help
me breathe

so maybe i could dedicate a book
to my lungs
this feels ridiculous
but i dream of suburbs
that probably don't exist
where people rarely breathe

unetu kilpkonn miks sa ei maga

2011-03-17T11:09:00.004+02:00

ükskord ma võtan koju kilpkonna
hariliku sookilpkonna
kilpkonnasilmad läigivad
siis niiskusest ja tänutundest
et ta ei pea enam maakera
enese kukil veeretama
ühes aafrika elevantidega
kes öösiti valjult norsatavad

kilpkonnasüdames elavad
väikesed raamatuköitjad
kes köidavad kõik sinu leheküljed
knopkadega seina külge
torkavad peitliga su silmadesse
augud millest valgus läbi voolab
nagu jõgi mille kaldalt algab soo
kured läinud kurjad ilmad
palun tule tagasi kilpkonn

kilpkonn su kilbilt langeb tiibu
asetage need mu peopesadesse
kilpkonn su kilbilt langeb tiibu
kaks korda kaheksa teeb 16

jadaühendused faabulad linoleum
kilpkonn kus on su lapsepõlv
küünteklõbin parkettpõrandal
tõmbad käega ühe korra üle klaveri
pill on häälest ära kilpkonn
kuhu jätsid oma tiivad

kilpkonn su sõdurid ütlevad et
see on liiga pikk luuletus
su taskud on liiva täis kilpkonn
suu kinni süda jahtub ära
ukse kohal kelluke ukse kohal kelluke
südame kohal kelluke kelluke kelluke
südame kohal kilpkonnatiivad
kopsud praksuvad palava päikese all

kilpkonn su madrused ei mahu enam ära
minu paatidesse paigaldati illuminaatorid
valged madrusemütsid lumikellukesed
kilpkonn kilpkonn kus su kilp jäi
raudrüü müüsid juba varuosadeks
läksid häälega koju
kas nad ei küsinud mida sa rahva raha eest
ülikoolis õpid kilpkonn kas sul oli ka häbi
et sa tegelikult ei õpi vaid ujud vastuvoolu
sest sa oled kilpkonn
ja su südame asemel kasvavad lumikellukesed

kilpkonn kilpkonn luuletajate faktid on alati valed
kõik maailma füüsikaõpetajad võivad seda kinnitada
kilpkonn kilpkonn kus on su tiivad
kas su ema ei õpetanud sulle et võõraste sulgedega
ei maksa end ehtida kilpkonn sa pole kuusepuu
kuigi sa võiksid minna sõtta ja seista rivis
marsisammul üks kaks kolm kilpkonn kilpkonn
neid ei huvita siis et sul on tegelikult labajalad
ja konnasilmad kilpkonn ära nuta palun

kilpkonn kilpkonn ma võtaksin su salaja
kirikusse kaasa ja sina tuleksid ka armulauale
ja saaksid meiega üheks
sa ei elaks enam luuletuses ja ma leiaks su tiivad üles
kuigi kõik kirjutavad tiibadest mida neil ei ole
püsi vaguralt mu sees kilpkonn varsti tuleb kevad
su kilbi all vuravad nahkhiireparved
väikesed kaevurid jooksevad edasi-tagasi
kuld hõbe kuld hõbe kuld hõbe kellukesed kaelas

suvel

2011-03-09T01:32:00.002+02:00

i am turning into you
it feels good
to feel nothing a all
and the phone keeps ringing
ringing all day
ringing all night
and i feel empty
nothing isn't a word to define
i see trouts swimming
in your eyes
they have blueish tails
and they flicker in the sunlight
that's all i need actually
because
i love the sea
you are barefoot
in the water like me

unenäopäevik, sissekirjutuste kohaselt ilmselt augusti algus.
ma ei saanud siiani päris täpselt aru, millest see kõneleb.
nüüd vist mõistan.

divine/ divided by 2

2011-03-05T17:24:00.004+02:00

i wish i were the sky
so i could glide above
the buildingtops
and fall with rain

i wish i were a name
so i could cling
to the essence
of a flame

i wish i were a fly
so you could crush
me with your
tiny hands again

but most of all
i wish to be
an aim
you would proclaim

päevakodu

2011-03-05T01:55:00.010+02:00

ühes majas elasin ma aasta aega
ta ahjudes siis põletasin ajalehti
seal aias kevadeti palja käega
sind kompasin kui värsket prahti

ma talvel põlesin seest ning suvel väljast
see maja seal ta seisab ikka veel ja puu
üks vaher mis mu silmi pillas kollast
ta minule on seni olnud truu

seal majas elasin ma mitmeid aastaid
siis selle üheainsa aasta sees
mu lapsed kandsid mitut värvi saapaid
see maja oli luuderohu sees

still

2011-03-02T18:05:00.002+02:00

it's all a blur
a beautiful blur
an elegant fall
and i ask you still

what have you done
to those daffodils i placed upon
your windowsill
you silly thing

have you dried them
between your sheets and shades
of letters and books
your fibber looks

or are they still
invisible

in doubt

2011-02-27T22:52:00.002+02:00

the sense of falling
great lengths
to discover
you were dreaming of locusts
and ashtrays
all over your bed
swarming
with guilt

we cut wavelenghts
like trees
our thoughts fall
on cold tiles

couldn't you see
i was paralyzed
i climbed a sycamore tree once
the sense of falling

kaootiline vaim

2011-02-25T05:41:00.007+02:00

ma nägin valgust ja selles elavhõbe
mu sisse puges nagu soojust ihkav loom
see elu põletab ta tundub veidi rabe
ja kätelt libiseb ka viimne rangiroom

su ette rakendan ma kahte värvi ratsud
siis vali ise kumma silmis helgib salu
ja kumb on malend sõrmedega katsu
kas sina tunned ära õige sälu

pitter patter/what does it matter

2011-02-25T04:42:00.000+02:00

tomorrow i am going to shave my legs
for the man who never loved me
i will pick my eyebrows
and resemble my grandmother
for a flick of a moment
god bless her soul

friends of friends who never call back

2011-02-22T15:17:00.006+02:00

this was a test to see if i was dreaming
i had to travel miles to find your soul beaten
fell down the roadside heard the devil breathing
eyes turned backwards we are all heathen

saw all that eyes could take heard all the sounds
fell in the lake with you and ran with the hounds
saw angels by the shore dance among the pines
girls like blackbirds clinging to the vines

this illuminated love is a delusional gaze
keep correcting my mistakes just to redo every step
this time you'll get lightningstruck awingly amazed
clothes turned backwards im not coming back

a girl has caught my eye and this is something new
this rhyme is a blur but my words are true
friends are you listening do you understand
i will fight this battle and i shall make a stand

candle, i love the way you burn

2011-02-22T00:44:00.006+02:00

as we watch the elements turn
we're sworn to silence we are
the holy book said the hurricane is near
since there are birds falling from the sky
your life is an omen i'm not gonna lie

boys put away your firecrackers now
this is not a newyears show
i bet the lord doesn't take your words in vain
as you replace pleasure with pain
you go killing people in the name of the lord
but what would he think of you and your sword

now look at your alligator shoes
which shoelace did you lose
that made you fall to the ground
what you give you take it all goes round

spray paint on streetcorners covered with snow
stray kids listen up let me learn ya what i know

take the money and run said the man in the show
dont write of things that dont touch your soul
kids doing speed in the churchyard at night
who are you to say they're not doing right

you can change the future just can't undo the past
when this empire falls then what's gonna last
leave your loved ones some vinyls and an old box of shoes
some stamps to recollect and a chess game to lose

in a graveyard of planes with a rifle in your hands
leave the somber in your bones for the quieter lands
take the money and run said the man in the show
never write of things that don't touch your soul

********

2011-02-19T01:08:00.002+02:00

the world is going to end in three days
what are you willing to leave behind
everything?
then go now and leave for good
for there is no place for you
here
these limbs are cold
and shaking
the earthquake is over
go back to your burrow
blue blood vessels are rivers
you are morphine
lock the door when you go
the head in the window
is keeping you up
go
the world is going to end in three days

Halvatus

2011-02-17T17:01:00.014+02:00

Hommikune jahedus ärgitas Erikut peatumast ning raskeid kaste trepimademile pillamast. Liisi pidi enda asjad järele tooma homme, selleks ajaks plaanis Erik kõik majas korda seada ning kusagilt ehk lilledki hankida, et naksuvad põrandad ja lagedelt kooruv värv nõnda väsinuna ei paistaks. Ta toimetus kulges ruttu ning esiti ei märganudki ta aknalaudades laiuvaid pragusid ning sissevisatud verandaakent; Eriku silmile paistsid pinnad puhaste ja tühjadena, täis uusi võimalusi ja väljavaateid. Viimast kasti hoidis ta erilise tähelepanelikkusega enese ligi, justkui kannaks ta last oma süles. Juba kujutles ta kõrgeid riiuleid ja raamatukuhilaid sirgumas mööda neid seinu ja praegu tühjana seisvat treppi. Ta kujutlus kasvas nii suureks, et mõtted talvistest õhtutest kamina ääres kasvasid magusana ta silmade ette ning enne kui ta arugi sai, olid temasse hakanud rammestus ja uimasus vana maja iseäralikest lõhnadest. Erik läks tagumisse tuppa, kust leidis eest ühe väikese sahtliga kapi, mis meenutas talle kujult kangesti haiglates voodi kõrval seisvaid karbikesi, ning voodi, mis oma lühikese loomuga paistis pärinevat ajast, mil ainult majaperemees ise võis lubada enesele luksust magada kusagil mujal kui ahju peal või põrandal. Noormees ise oli sel momendil aga liialt joovastunud, võimalusest heita hetkeks puhkama, et pikemalt juurelda toas seisvate mööbliesemete päritolu üle. Ta vajus esiti lääbakil voodile ja kahmas kuue endale pea alla padjaks, tundis hetkeks krampi oma kehas, justkui kukuks ta parasjagu kiilasjääl, mõistis aga kohe, et tegu on läheneva une koputusega tema õlal ning alistus vaikselt nagu laps.

Friedrich oli vana nukumeister, kelle värisevad käed ei lubanud tal enam tegeleda nukkude valmistamisega. Ta käis igal õhtul keldris oma nukukollektsiooni vaatamas, lükates mõnele eriliselt suurte silmadega isendile ümber juba rottide näritud riideräbalaid, mis pidanuks noid klaasist silmi ja pihlakast välja õõnestatud kehasid hoidma soojas ja kaitstud, millegi sootuks suurema ja õudsema eest kui see keldriaknast sisse valguv külmus või aja teravad hambad.
Friedrichi suurimaks hirmuks olid saanud inimesed, kes ihaldasid tema nukke nagu verejanulised loomad. Tahtsid nendega vaid mängida ning neid raha eest rahva rõõmuks tantsitada. See ei mahtunud vanale mehele hinge ning ta mõtles öid ja päevi viisidest, kuidas hoida oma nukke elavate ahnete sõrmede eest varjul, kuna tema jaoks kandsid nood nukud eneses midagi tema esivanematest ja millestki tumedamast ja kaugemast, mida ta sõnadesse vormida ei osanud.
Aga ühte ta tundis ja selleks oli suur armastus oma loodu vastu. Seepärast kogus ta ühel eriliselt külmal õhtul kokku kõik keldris leiduvad ruudulised ja triibitud seelikud ja sõbad, laotas need nukkude üll ning võttis enesega kaasas olnud küünla riidest laotud koopasse ühes. Seal lamas ta oma nukkude seas nagu nendega võrdne, vaadates igaühele neist järjepanu silma ning kõnetades neid omapäraste nimedega, mis alles nüüd mingi ilmutuse läbi tema huultele ilmusid.
Ta oli niivõrd lummatud oma kõnelustest, et ei märganud vähemalgi määral, kuivõrd kiiresti võtsid tuld erivärvilised vanast siidist seelikusabad, mis täidetud saepuru ja traadikestega. Friedrichi silmis too leek vaid elustas nukke paistma elusamate ja tegusematena, nagu oleks neilgi omad mõtted, soovid ja tahtmised, ning mehe imelikud lausekonstruktsioonid muutusid seda iseäralikumaks, mida kiiremini võttis kuiv saepuru tuld. Kuna kelder oli ehitatud nõnda, et too ka sõja ajal inimestele varju suudaks pakkuda, mattis selle madala võlviga kivist lagi kõik võimalused tule edasiseks levikuks, Friedrich aga põles oma nukkude lembuses sealsamas tuhaks. Varjupaigaks ehitatud keldrist sai ahi, milles küpses inimese vaim sootuks teises vääringus, kui ümberkaudsed inimesed seda mõista oleksid suutnud.

Majja asus elama abielupaar, kellel kaks väikest tütart ühes. Laste ema oli säravate silmade ja tegusa moega naisterahvas, kes oma kange oleku ja kindlate seisukohtadega elu ja olu suhtes, suutis paika panna ka kõige puiklevama meesterahva. Veel enesele teadmata, sirgus tema põlle all juba tol päeval maja tulevane omanik ning peremees. Laste isa oli kaval mees, kes jagas hästi aritmeetikat ja muudsugust arvutamise kunsti, mille läbi ta iseäranis osavalt oskas lõigata kasusid, mida hoida ja varuda tuleviku tarvis, et kasvatada oma elujõulistest lastest tublid ja tegusad inimesed.
Juba pikemat aega kasvas temas eelaimdus millestki mustast ja süngest, mis talle uneski rahu ei andnud. Ajaloo imelike keerdkäikude tulemusel tabas teda peagi mobilisatsioonikäsk. Kodust lahkudes oli ta juba teadlik talle peagi sündivast pojast, mis kui ime valgustas veel viimse asjana tema väsinud pead ja kosutas ta hinge. Veel viimasel hommikul oma naise kõrval lebades, tajus ta enesega terve elu kaasas olnud õnnetähte langemas; ta tundis, et see jääb viimseks hetkeks tõelisest elust, kuid ei tahtnud hetke hüvanguks oma tundmustest naisele kõnelda. Ja kui vali saatus tõesti on võtnud temalt õnne elus ja välja petnud temalt ta naeru, siis annab ta selle edasi sellele veel sündimata lapsele, kuna vaid tema oma puhtas süütuses oleks selle vääriline. Selliste mõtetega lahkus ta oma kodust, mis ilma temata ka jäi, kuid tema viimsed mõtted polnudki enam nõnda rasked ja valusad, kui võiks arvata ning kandsid, asjade käigu tõttu, eneses mingit isemoodi rahu.

Poisi nimeks sai Gustav ning tema rohelistest silmadest võis õrnalt aimata kollaseid ja pähklipruune tähne, mis Jumala andena tähistasid tema sügavat rõõmsameelsust ning soosingut kõiges, mida ta ette plaanis võtta. Südamehaigele emale oli temast rõõmu veel viimastelgi päevadel, kuna midagi Gustavi kõnnakus, hoiakus ja olemises meenutas talle alatiseks kauguse ja armastuse ülevoolavat jõudu, mis kärestikujõe kombel lõhub kõik, mis tema teel, et viia lõhelisi oma kudemispaika ja korrata elu kulgevat ringi igal kevadel üha uuesti. Poisist oli selleks ajaks juba sirgunud noor mees, kes püüdis tänavailgi inimeste pilke ja poolehoidu. Gustav läks sellipoisiks kingsepa juurde ning omastas vajalikud tõed ja nahasidumisoskused kiiremini kui ükski teine õpilane, kes meistril kunagi varem oli olnud. Aja möödudes hakkas vana meister isegi huviga jälgima poisi teid, võtteid ja tegemisi ning noorelt mehelt šnitti võtma nii mõneski ärilises asjaajamises ja tegevuses. Noorele mehele oli selline heakskiit vaid innustuseks veel paremini ja täpsemini oma askeldusi jaotama. Ta õppis koolmeistri juures kirjatähti, võttis võõrkeele tunde, jalutas pargis õhtuti noori näitsikuid ning öösiti kondas katuseharjal ja proovis sealgi enese vastupidamist ja reaktsioonikiirust, mis mingi määramatu jõu abil püsis alaliselt selge ja terav, niiet noormehel tekkis kohati tunne võitmatusest ja aimdus mingist imelikust jõust, mis kandis teda läbi elu.

Ta pidas jumalasõna küll au see, kuid see tundmus oli midagi suuremat ja laiahõlmalisemat kui vaid mõni pelgalt raamatust loetav lugu. See sarnanes mõtetele viljapõllust, kus ta arvas isa langemise järel igal suvel moone tõusvat. Tundmus kasvas mõnikord melanhoolseks jõeks, mis halvas kogu Gustavi elu ja toimetused, mistõttu jättis ta mitmeid inimesi järsku tähele panemata ja vahetas enda ümber seisvaid sõpru kaupmeeste vastu, ehitades enese ümber teatavat võrestikku, millest sisemine valgus küll sirades välja pidi paistma, kuid mille otsene asukoht siiski igavesti kaitstud ja peidetud pidi olema. Teinekord tundis ta eneses aga maa-alust jõge, mis selle suure üksinduse all jooksis siiski järjest ohtlikumalt kiiremini ning oma tumeda veega niisutas ta tähnilisi silmi, mis pani ta märkama enese ümber lindude laulu ja tänavasillutise soojust ka kõige tavapärasemal suvepäeval. Selles üksinduses möödusid ka aastad märkamatult ning Gustav pidi matma nii oma ema kui ka ühe oma õdedest. Et taevale lähemal olla, veetis ta tihti öid katusel kõlkudes.

Veetnud ühe järjekordse öö unetuna väljas, silmas Gustav kedagi mõne tänava jagu põhja pool askeldamas ühel teisel katusel, mis nii iseäralikult meenutas talle tema enese pelgupaika. Too oli üks musta riietatud vanamehenäss, kelle kõvakübar helkis tõusva päikesega võidu ning midagi tema liigutustes oli niivõrd graatsilist, et see lummas Gustavi jäägitult vaatlema seda üksikut musta täppi heleda taeva taustal justkui imet või ilmutust, millest oleneks kõik elus ja eluta selles maailmas. Gustavile oli kõneldud baleriinidest ning nende luigelikest omadustest, kuid see ei olnud ligilähedanegi sellele luust ja lihast olevusele, keda ta nägi tol hetkel enese ees viimas läbi mingit iseäralikku tantsu või riitust temale nii lähedal asuval katuseharjal. Hetkeks paistis Gustavile, et mehel on saba seljas, mida too siis oskuslikult korstnasuust sisse lükkab. Ja siis tabas ta unesegane pea ära, et tegu oli tavalise korstnapühkijaga. Oma maja korstent oli ta ju isegi puhastanud ning selleks alati veel isa vana kuue ümber tõmmanud, kuna see oli ainus vammus, mis suudaks taluda seda pigi ja tahma, mis inimest tolles mustas sügavikus ees ootab. Naerdes sülitas ta korstnasse ning otsustas katuselt selleks korraks lahkuda. Veel viimasel sammul ta libastus, kaotas silmapilkselt nii tajumisvõime kui tasakaalu ning ainus, mida ta kuulis oli tuule vihin kõrvus, mis kõlas nagu noorte lindude tagasipöördumine kevadisele kodumaale.
Kukkumise tagajärjel oli ta vigastanud oma selja alumisi osiseid, mille tõttu ei pääsenud ta käed ja jalad tegelema tarvilike tegemistega, milleks nad ometi varemalt niivõrd soositud olid. Et ta õde elas kaugel, organiseeriti Gustavile erinevaid põetajaneiusid, kes pidid tal abiks käima ja majapidamist mõnikord kasima. Ta oli nõudlik ja lausa pöörane nende noorte neiude vastu, kuna ei tahtnud kuidagi kellelegi tüliks jääda, pigem üksi oma voodisse lamama jääda. Elu ja toimetused vurasid temast nüüd vankriserval mööda ja tal jäi üle vaid enest ümbritsevaid nelja seina vaadelda ja tunda, kuidas elujõud ta sees veel intensiivsemaltki kihab, kui siis kui ta kassi moodi katustel silkas ja kõigi tähtsamate linnasaadikute ja raehärrade kingade tarvis nahka lõikas ja poleeris. Ta lausa janunes kõige elava ja joovastava järele, mille varemalt oli jätnud üksiku inimese kurvameelsuse tõttu tahaplaanile. Janunes sellise kirega, et soovis seda elusat ja jõulist hävitada ning kõigest pilguga põrmuks lüüa.

Pärast mitmendat-setmendat sekeldust järjekordse põetajaõega saabus Gustavi jutule üks noor mustade silmadega tüdruk. Tema hoolikalt pöetud juuksed ja kuidagi masinlik kõnnak jahmatasid esiti voodihaiget ning panid teda unustama oma seisukorda ja tahtma noorele neiule istet pakkuda või täiesti loomulisel viisil voodilt üles tõusta ja pärna alleele kõndima viia. Siiski meenus koheselt mehele ta seisukord ja ta jäi ootvel pilgul seda veidrat olevust silmitsema. Tüdruk ei rääkinud esiti sõnagi, vaid võttis vaikides luua ja pühkis põrandalt sinna kogunenud prahi ja tolmu; seejärel istus aga toolile nagu ennist ja vaatas meest oma tumedate silmadega nagu hirv jahimeest oma viimasel hetkel. Mees kogus ennast ning osutas pilguga öökapile, mille sahtlis seisis üks sulg ühes sulepeaga, tindipott ning kulunud saksakeelne piibliväljaanne. Tüdruk astus kõheldes mehele lähemale, avas kapisahtli ning võttis sealt justkui teadlikult seal seisnud piibli. Sammus aeglaste ning jäikade sammude saatel tagasi oma toolini ja istus uuesti maha. Mees jälgis asjade käiku ning noogutas sõbalikult. Tüdruk veeris raamatust üksikuid sõnu, kuid mida turvalisemalt ta end tundis, seda ladusamaks läksid laused ning loogilisemaks muutusid sõnade mõte ja tüdruku taip. Nii jätkus ka järgnevatel päevadel, et mingi vaikiva kokkuleppe alusel koristas ja kraamis tüdruk esiti toad ning hiljem luges Gustavile järjekordse lõigu piiblist. Iseäralik oli, et tüdruk hoidis raamatut alati riide sees, justkui kartes hinnalist vara oma sõrmedega rikkuda.

Ajapikku Gustav harjus ning hakkas lugude uutest rõhkudest mõistma ja nägema sootuks teistsuguseid värve ja tähendusi. Ta hakkas hindama iga päeva kulgu ning harjus ka tüdruku isemoodi heleda naha, külma pilgu ja monotoonse hääletooniga; ta tundis, et sellest tüdrukust on saanud tema ligimene, ning temast enesest justkui karjane, kes tüdrukut loetud lugude abil õigele teele juhatab. Ta nägi enese elul uuesti mõtet.
Uus tajumine mõjus talle isegi niivõrd valgustavalt, et varsti suutis ta peale oma näo liigutada ka paari sõrme. Ja kuigi ta teadis, et see on ka suurim, milleks ta oma elus veel võimeline, täitis see teadmine tema hinge rahuloluga ja ta tõdes, et õnn ei ole teda veel maha jätnud. Et õnn just ise oligi see, mis pani teda selle tragöödia läbi märkama elu hapraid niite.
Gustavile arusaamatuil põhjuseil tüdruku korrapärased külaskäigud aga lõppesid ning see tekitas mehes suurt segadust. Nädalapäevad hiljem ilmus tüdruk uuesti välja ning tal oli näpuvahel valge paberileht. Kas tüdruk ise või mõni teda esindav isik oli linnas käinud ning asjameestel lasknud kirja panna lepingu, mille kohaselt Gustav Rei nõustub üle andma oma maja ja sellega kaasneva vara neiu nimele, et viimane seisaks Gustavi heaolu eest tema elupäevade lõpuni. Suurest ahastusest ja janust inimliku kontakti järele oli Gustavi meeltesegadus teinud temaga juba teatava töö ning ta mõtles, et oleks ilmselt nõus ka hinge kuradile müüma, kui ta vaid saaks veel korra kuulda tüdruku õrna häält lugemas talle Moosese õpetussõnu. Tüdruk asetas sule ta tuima pihku ning Gustav suutis paberile vedada ühe risti. Sellest piisas, et tüdruk esimest korda Gustavi juuresolekul naerataks. Vana mees tundis järsku mingit suurt kergust ning ootust uuele ajale. Ajale, mil kõik pidi muutuma kiiremaks, hõlpsamaks ja mehhaniseeritumaks.

Juba järgmisel hommikul tundis Gustav, et midagi seal majas on muutumas. Mingid isemoodi lõhnad tungisid ta ninna ning veidraid hääli kostus kõrvaltubadest. Tüdruk toimetas ning askeldas küll majas asjalikult ringi, kuid vanamehele enam suuremat tähelepanu ei pööranud. Mõnikord õhtu hakul viis talle toidupalukesi või vahetas linu, aga see oli ka kõik. Ei ühtegi sõbralikku sõna. Gustav märkas, kuidas tüdruku samm ja olek on muutnud enesekindlamaks. Lausa loomaliku täpsusega suutis tüdruk läbi viia oma toimetusi ning saavutas oma tegemistest edu ka väljaspool maja. Ta võitis kohalike poolehoiu, kuna oli soostunud oma noore elu raiskama ühe vana mehe eest hoolitsemisele. Inimeste kiitusel polnud otsa ega äärt. Gustavile tundus, et maja hakkas lausa hingeldama sellest kalkuleeritud külmusest, mis loomalikust kunstist teeb täiuse ja toidab oma peremehe ahnust.
Gustav tundis end kõrvalejäetuna, ta sai alles nüüd maitsta, mida tähendas olla halvatud. Teda ei halvanud mitte katuselt haohunnikule maandumine, vaid ristike mille abil tüdruk oli mehhaaniliselt omandanud mehe elurõõmu. Peagi seadis tüdruk nõnda, et Gustav tõsteti pisikesse ärklituppa, kus ta vähem neiu ettevõtmisi segaks. Tolle toa pluss oli aga suur aken, mis võimaldas mehel uuesti mõtte abil mööda katuseid lipata nii nagu ennemuiste. Kuid need illusioonid täitsid mehe hinge pigem pettumuse ning tülpimusega. Tema õnn oli sündinud kunagi puhtast armastusest, kuid see maa-alune jõgi oli temas voolamast nüüd lakanud; lausa tühjaks oli kuivanud ta kulg. Maad võttis too pealmine kurbusejõgi, mille sängi mööda Gustav oma üksindusehetkedel oli alati triivinud. Ta pööras pilgu aknalt ära ja sulges silmad ning ei märganud seeläbi aknale ilmunud sootihast, kelle vaikne klaasile toksimine uinutas mehe tema viimsele unele.

Erik ärkas põletava tuikega kaelasoones ning hägused mälestused unes nähtud tegelastest panid ta üle kere värisema. Kiiresti haaras ta mantli ning kraamis kokku kõik põrandale tõstetud raamatud. Lausa põledes tõstis ta kogu kraami pooljoostes autokasti ning sõitis krudiseva tänavakillustiku kriginal minema.

are they gathering firewood?

2011-02-14T23:19:00.002+02:00

feeling guilty about lying where you're at
to your mother on the phone
a barber shop an empty house a tent
drowning in a flood of ice you couldn't melt
a flower pot an orchard did you pay the rent

your kitchen feels just like a boat
where water splashes on your thighs
and from the window all you see are waves
reaching your garden where are the neighbours

gone are their houses firewood and tents
the field behind those streets is filled with water
like your lungs are they really separate
when metal wires run through your hands

a hive an infrastructure of the bone
the streets were filled by honey scented glue
you held your breath the firewood is gone
a wisp of smoke so dark and eerie blue

so we are drunk again

2011-02-05T19:10:00.003+02:00

i baked you tinfoiled salmon
but you already ate
lets just peel the slices of lemon
i placed upon the plate

the sour liquid burns the bruise
you got earlier
climbing plumtrees
i let you choose the bigger ones

our keys get lost every time
we fall into the tall grass
in the backyard
where you grew up
and painted ponies
of white crayons upon the wall
but the rain has washed away all lines
between that time and now

you squint your eyes as if you knew
i was picturing you as a kid in my mind
as we rip off old newspapers
from the walls of your old room

communist slogans had never had
that much depth before you tore them
into puzzles of poems and the names
of people who were lost during the war
got found again
and we celebrated their lives
with a bottle of cheap wine and crackers

but did you ever notice the lines in the ceiling
looked a bit like you
or the devil chasing a rabbit
and when the wet paint gushed over our heads
i finally felt at ease

how does this work

2011-02-05T19:10:00.001+02:00

i write too many poems of rotten tomatoes
i plan to throw at your door
but you know i never will
treat something that used to be food that violently

so i lay awake late at night and picture
my memories of you like a black and white movie
reversed in my head as if the tape is going to split

and my fingers are sticky from the sugar i peeled off
the marmalade my mother gave me earlier
i try to feel thankful

but sometimes i really can't understand how God
is supposed to love every single person fully
when it's so hard even to love only one

like counting pennies for strangers

2011-02-05T19:09:00.004+02:00

so he's been calling you for weeks you say
well good for you for not falling for the first
guy who slightly pays attention to your looks

but have you ever considered he's not sharing
raveling stories of his comrades getting lost in the woods
just to pass the time he's got left to serve

you say he remembers every detail of that night in July
when you were too drunk to even walk home
so you sat down in the park with strangers

someone had a guitar and your drunken voice
was out of tune but he thought it to be the
greatest performance he'd heard in a while

and when you ran after echoes of lonely souls
you swam with the ghosts and bathed in warm rain
he was crying in his room alone so does that not count

/

2011-02-05T19:09:00.003+02:00

we used to fight over who gets the bigger slice of cake
when mom came home from work it was already dark
everybody on our street seemed to know more about
our family than i can recollect in my mind today

sometimes i am very scared of the streetlights
but it's much safer when i reach the woods
the road i learned to ride my bike on and fell
is now covered with asphalt as i walk barefoot

i can feel the layers of ground rattling below my feet
as if there ran an underground river that still moans
or maybe those are the souls of our forefathers
and mothers reminding us they had our names

father

2011-02-05T19:09:00.001+02:00

i remember you reading an article
about a man who fell from the sky
and didn't speak a word

he seemed to have lost his memory
and ability to speak but the liveliness
in his fingers when he played piano

made every man in the village weep
for long forgotten lovers and all sorts
of women would try to seduce him

but he'd never leave his piano alone
and the villagers soon got jealous and
threw the man off a cliff and you said

you knew what that must have felt like
not because you could play the piano but
because you'd been gone for years by then

This is not about you

2011-01-27T23:35:00.002+02:00

There is too much pain in this world.
It's dark outside I wonder where
you are you are probably at home.
I miss you I should not I
should concentrate on the
sun that's burning out my
eyeholes in my dreams of rapid
icestorms I somehow feel all this
is somehow connected to you
I am going to have this with
me forever.
I am going to have this with me
forever.
I am going to have this with me forever.

I believe my life mattered even if I
made only one lousy mixtape and
hid it somewhere beneath my ribs
and when they scatter my ashes
one day they will hear those songs
lurking in the distance and they'll
see those lyrics shimmering in
the summer sky and the lighthouse
will blink all night long like my
beating heart right now and foxcubs
by the sea will feel the scent
of my thoughts as I glide through
the pines to be with you eventually

And people will be crying on the
phone please don't I am in a better place
where darkness builds wings out
of souls gone awry and every
thought is a sunbeam from a faraway star

I am tired of failing in life these tests
are moments in time the tasks are
heavy to carry your arms are
never here they long to carry
dead bodies under rivers instead Black
eyes are all I see this is a heavy
lift Young girls falling into manholes
Sinking Dripping of
hunger for love Hypothermal
bodies clink their way out
under the pavement Can you
hear us Above there among
green trees and fields of
early blossoming daffodils
I can't scent this summer I can't
define a feeling I cannot feel
a thing To remember a
colour bursting A lilac tree
An owl lost in your garden

I long to be back in that room
to sob about your lack of interest
Is there a way to feel your absence
again It is the most beautiful
thing a woman can feel

/

2011-01-27T23:34:00.001+02:00

from underwater telescopes
by the sea old mist covers
our eyes we are clothed
into white bedsheets
we go swimming in the
water it's colder than
the dead we awaken
in our dreams when
we long for peace
this place is a burial ground
this is not a chapel
it was death that carried us here

heavy dust

2011-01-22T04:16:00.000+02:00

you have different skins to hide in
these sad skinny girls they lend
you their shells
but i have only one

every day you wear a new mask
a name a creditdept a change
you're irreversible a blur
i have only one

this everchanging mood a fear
a light a shelter a bandaid my skin
galled from everything we haven't said

your nine lives a heavy dust
i have only one

this machinery evokes fears

2011-01-22T04:03:00.000+02:00

how can one draw fear
when one is unaware
what he or she
does not fear

at all costs bury strangers
you never know
who will bury you

hatred binds souls together
stronger than heartbreak

are we?

2011-01-17T18:05:00.001+02:00

here we are are we eerie enough
whispered the skinny trees
like sticks pushed out
from beneath the moss

puddles sat quietly and still
only through rain they could see
the men hustling those branches
from below to arise above all

so birds could build nests
and later on fall into those puddles
like we all plunge in water
to find the kind of relief
we felt in our mothers womb

blue bulb

2011-01-11T02:03:00.001+02:00

this laughter erases the weight of our sins
we are a cluster of solar systems
our suns are yet to be born
our daugther will be the blue moon

she'll have dark eyes
we are the light reflecting back
from those eyes

ainult unes näed mõnikord merd

2011-01-11T01:51:00.002+02:00

universumi taga seisab elevant
anna andeks ma ei jaksa
lugeda sinu ebamäärase fondiga
kirjutatud eepost
kuust ja päikesest
valgusemerest
ja pimeduse lättest

kas sa mäletad veel
kuidas punusime võrke
kui oli veel kalu, kes ei maganud
põhjamudas teiselpool elevanti
tühjus laieneb vaakumis
kui olime pruut ja peiu rannakülas
mitte see väsinud silmadega laps

kes arvutab närviliselt
piima ja leiva ja räime hinda
üksinda turuhoones
kui kõik on juba koju läinud
kuidas sa suudad kirjutada
selle ebamäärase fondiga
kui sa tead, et
universumi taga seisab elevant
kes kuuleb ja näeb ja maitseb

masinad undavad terve päeva
sa trükid ajalehtede viisi
vaalaskalu, hakke, havisid
sa ei mäleta, kuidas kala lõhnas
kui männikäbid jõkke veeresid
ja must koer ujus kaldale
ainult unes näed mõnikord merd
ja su hing jääb kinni

sleeping through solar eclipses

2011-01-05T14:20:00.002+02:00

all beekeepers i've known were good men
all carpenters play with suicidal thoughts
carving dots and arrows into coffin plates

bending wood into shape like young girls
there is no surrender without hope
for salvation

as long as there is warm blood
gushing through your veins
all the carpenters in the world
couldn't reach inside the coffin
to see if you're still alive

there were two men hovering by the gate
they had no vision but they knew your name
you covered the sun with a cloth
while i was sleeping

your claims are garbled

2010-12-14T13:05:00.002+02:00

your claims are garbled you are a syntax error
i visualize your carcase through the glass
we fall in dreams of vigilance and violence
where the sun never shines the way it should

I burn your edges with a coddled knife
you do not feel me penetrate your skin
your eyes are black your ears are locked
by the center of buoyancy of your thoughts

craving to thrust by the silence
of atoms compressed
your relief valve is down
oh no
you are sinking in dreams again
you are possessed
can you hear the ticking of the woodworms?

osa

2010-12-09T00:13:00.003+02:00

visandid

selles lõpmatus maailmas
kirjutan poolikuid lauseid
mille läbimurdeks jäävad murdepunktid

selles põlenud majas
lõikan värske kurgi viilakaid
väsinud silmadele

selles logisevas vankris
sõidan mägede all
kuni silmad ei seleta

/

ses tühjas linnas
olen kodukäijaks
mind liivapinnas
maaga ühte seob

sest minu silmis
puhkeb karukelli
ses hallis kirikus
su süda valjult taob

ses vanas agulis
ma ainus lillemüüja
kes lilled kirstu
asetab ja kaob

/

poolpimedad agulilapsed
tulevad öösiti
ja küsivad tuld

koban taskust tikke
sõrmed kraabivad puitu
teisel pool lasub muld

ärge jookske!
sealt tuleb üks mees
ta silmist kraabin tuld

/

kui me hõbepaberisse
mässitud kehad
kord Sõbra sillalt
jõkke visatakse

kas siis kalad
veel mäletavad meid

/

ma lähen üle käte
ja jalgade
mu sees on tuhat kuuliauku
ja tuulelippu

ma lähen üle käte
ja jalgade
soe nirisev veri
niisutab maad

ma lähen üle käte
ja jalgade
rattaga suvisele
kolhoosipõllule

ma lähen üle käte
ja jalgade
korjama maisi
mida pole kunagi külvatud

/

tõrvikutega inimesed
kõnnivad kinnisilmi
valgete hobuste järel
punases trummipõrinas

trammid seisavad
ja lastel on vaba päev
lehed on tühjad
ja isad mängivad kodus malet

tõrvikutega inimesed
kõnnivad kinnisilmi
soovides et trammid
neist üle sõidaksid

/

kollases toidulahvkas
veerevad apelsinid
rataste alla
ja mina

otsin silmalaugudelt
sente
sest kroonid maeti maha

/

hirm

sa suudled sureva põhjapõdra kolpa
ja kuuled kuidas kraavisõidetud autos
hakkab mängima raadio

laul jääb katkendlikuks
ja neljakümnekraadine külmus
muudab vaikuse hapraks

sa tajud kuidas sahisevates ürpides
paksud gospelkoorinaised Colorado kolkakülast
seisavad korraga teie kahe ümber ringis

võtavad kätest kinni ja laulavad
oma esivanemate keeles
neil on kullast hambad ja sul on hirm

/

kärbsed

piima sees hulbivad kärbsed
ja sööklatädi tahab koju
laste manu

piima sees hulbivad kärbsed
ja Kevin-Carlos lööb Dimitrile
õues jalaga kõhtu

piima sees hulbivad kärbsed
üks väike poiss kugistab makarone
ta pole kolm päeva söönud

piima sees hulbivad kärbsed
nagu inimesed
aga neil on mitu paari silmi

/

Jäätisemasinad

karuohakased kämblad
tõmbavad lasteaialapsi
kõrvaltänava keldrikorteritesse

kuna vanaisadel
oleks üksi muidu igav

/

sarimõrvarite lõpupidu
hubases lokaalis
haarake kaasa üks pihlakavein

sarimõrvarite lõpupidu
kullast lühtriga katusekorteris
ärge rohelist unustage

sarimõrvarite lõpupidu
tapamaja suures saalis
eksamitulemused on käes, juhei

sarimõrvarite lõpupidu
põletage mind elusalt

/

põllud

õues sajab juba kolmandat päeva
kaerahelbeid
mu suu ja silmad saavad helbeid täis

seisan müslisel tänaval
keset tülpinud täisterainimesi
vanainimeste pudrused käed värisevad

kuid mina põlen keset sadu
ja näen kaerapõldudest und

/

maa-alustel rongidel pole käepidemeid
mille külge haakida
croissante'ipuruseid pitskindaid

maa-alustel rongidel pole wifit
mille kaudu olla ühenduses
Maa tehiskaaslastega

maa-alustel rongidel pole vagunisaatjaid
keegi ei vala tassidesse kohvi
või kustuta tulesid

maa-alustel rongidel pole vedurijuhte
sest masinad on julgemad
kui kaevurite lapsed

/

linna keerdtänavail sibavad
väikesed võõrad inimesed
nende näod on söepurused
ja päike käib tagurpidi

nad kannavad haamreid
üle vasaku õla
nende ninad on longus
hakid kogunevad parvedesse

väikesed võõrad inimesed
poevad välja solgiveetorudest
ahjudest, seintest ja akendest
kuni jõuavad raekojaplatsile
ja tõusevad lendu.

2010-12-08T13:06:00.001+02:00

if i pour you a cup of champagne
will you then stay

ära küsi

2010-12-05T04:36:00.001+02:00

kartlikud silmad vajavad rahu
unes on lootus korraga üks
sinine lumi su kätele mahub
langema korda ja korratust

valguvad väljad kõrte all vesi
unes on loodus korraga üks
noaga lõigatud alguse asi
vale ei talu kordamist

punutud pael silme ees ribad
sõõrmetes äikesepilved ja meri
õues läheb valgeks lämbun juba
lumisel põllul keegi veab köit

vari vaikib kui puu
hingan uksetagust vett
plastmasslaua all konid
herilased pihlakamarjades

the wasteland

2010-11-23T18:43:00.001+02:00

the cars draw puzzles
into freshly fallen snow
the wind is drumming
on the windowpane

the wasteland is freezing in
the subway's closed down
i am locked inside this room
i feel the fever creeping up

it's hard to bear
how much love
daily
goes to waste

quiet efforts

2010-11-20T19:17:00.002+02:00

i was sitting by the window
when justin vernon was singing
a song by peter gabriel
no, he was not in the room
but i imagined what he might have felt
when he chose this particular song

strong bursts of rain were melting
the little snow that had fallen a while ago
that snow had cleared our minds
it had purified the bitterness of fallen autumn

the water bursting from the pavement
seemed to be alive
and drops of rain fell like notes
like black ink on white sheets of paper

and the streets separating the sheets
of a book that was burning
inside of a hurricane delicately melted
of the orange colored street lights
that were blinking like a flashlight

those streets seemed to be yearning
for you to be wanting to
come talk to me

I could not repair your shell

2010-11-20T18:33:00.005+02:00

I knew nothing about grace
but when you sat there
with your eyes glazed by the sun
and the warm wind
restless in the branches of a birch

that silence kept more secrets
combined than your whole act did
I thought I could sit there
leaning into those wires forever

fingers paddling on my knee I listened
how the stormclouds were gathering
they reached their core only near dark
when the dry lightning began to cry

to cry out for help
and it was a silent cry
it felt like thunder was about to
swallow the earth

the heat was as unbearable
as your voice when you left
and when you came back to look for me
I was already swimming in the lake
like my grandfather once did

even though I never saw his face
I could feel him there in the water
and the sky became clear
as the thunder faded into your misery

flight 186

2010-11-20T17:13:00.005+02:00

I'm afraid I might see you there
I'm afraid I might not
I'm afraid I might see you there
I'm afraid I might not

I'm afraid I might see you there
like I see strangers on rooftops
looking into clouds
vaporizing
I'm afraid I might see you there

the plane reaches higher floors
green lights flicker in my mind
this flight will never reach its
destination
if i keep you locked inside

I divide my balance with my feet
hesitation before defeat
I'm afraid I might see you there
I'm afraid I might not

a little less than a mile away
there's an apartment building
where the lights go off and on
on the same frequencies

it looked like something familiar
to your thoughts put into shape
scattered with a rhythm
i could not decipher

they were just watching the same channel
but we weren't we only saw the pattern
turn into different shapes and sizes
you saw the reflection in my eyes

you knew those blind spots
like the back of your arm
they were like birthmarks
sketched into ones skin

I'm afraid
this flight has been canceled

plan b

2010-11-12T14:48:00.001+02:00

i'm forever in war with this city
i keep swearing
i'll never come back
every time i return
my hinges crack

my uncle once said that
all good things come in pairs
but so do false promises
your charlie chaplin impression
is not going to help you now
i'll wait for you under the bridge
when they come to haunt your house

i'm forever in war with this city
i keep swearing
i'll never come back
every time i return
my hinges crack

light the candles

2010-10-31T23:03:00.001+02:00

are you happy with your
post-soviet american dream
lighting up pumpkin heads
killing cats and burning witches
on videogames late at night
let's hold hands
it's thanksgiving
let's all be grateful
that the pilgrims reached the promised land
and killed
burned
and held hands
let's all be so fucking grateful
for our post-soviet american dream come true
and watch them burn

coughs

2010-10-20T16:29:00.002+03:00

you charge yourself with my warmth
but you pay nothing in return
i'm filled with bulletholes
and you can see the light
coming through my skin

i'm coughing out all our secrets
they are rotten with despair
i'm coughing out our regrets
i need water i need air

and when i wake from this fever
it'll be like you'd never been here
and all that keeps me warm is this radiator
when i read poems out loud all night long

inside a void

2010-09-20T23:39:00.003+03:00

75 times I counted your name backwards
in the underground, alone
you were growing
you had branches like a lime tree
75 times I counted your name backwards
in the underground, alone
they cut you off

I could see nothing but trains
cold metal plates etched to my skin
feel the autumn mist in your elbows
as you rise through the tunnels

75 times I counted your name backwards
in the underground, alone

75 times I counted your name backwards
in the underground, alone
no one else will know your name but me

you idiot

2010-09-15T11:04:00.004+03:00

talking to you on the phone feels like
as if you were located in a spacecraft
while i'm in a supermarket at the last isle hiding myself
behind the carbonated water stand
before the cops come to take me away
i hear your voice from the crackling sound of a walkie-talkie
as they drag me across the isle
i try to memorize that sound

i imagine it feels something similar to when
my sister talks to her unborn baby in her sleep

when i tell you about the dreams that haunt me
you listen patiently like Rogozhin
contemplating if you should condemn a woman
for talking about God
or should you trust her with your own cross
but waiting for the trial is worse than the penalty itself my friend
so don't dive into oblivion yet
your penance comes in holding secrets

i can't shake this summer off my limbs
it's lightning bolts have penetrated my breath
shoud i feel relieved when my best friend
confesses that she's into girls but not into me
your shadow becomes dim like Icarus
but i can feel you in the dark

one of the best concerts I've never been to

2010-09-14T14:54:00.003+03:00

read your poetry book behind your back
wistful and scared of your lack of focus
for months I thought you'd forgotten my voice
you left me alone so many times
I lost track of counting
the vowels in you name sound so appealing
you left bruises on my feet
again

and yours was
one of the best concerts
i've never been to
you were up on the roof
singing the same song as in the shower
and yours were
the best songs I'd never heard
sung in your head while autumn leaves were burning
before your eyes like me

i was turning the page when you caught me
in my underwear with a rubik's cube in my hands
i couldn't unwind the white crosses
in your shaky palms
but you looked a bit like your mother
on that old black and white photograph
as the cube fell to the floor into unrepairable parts

and yours was
one of the best concerts
i've never been to

uneskäija II

2010-09-11T13:27:00.002+03:00

selle vana hundi luud on hõbedast
mul ei ole käsi millega liimida
neetide külge kellukesi
öö sisse õhtu enam ei mahu
kellad käivad ette ja osutid osutavad itta
abipalve iiobi raamatu ainetel
pähe ei mahu ükski lätikeelne sõna
malekasti tagaküljel elavad inglid sõdurid
tinast valatud rebased jooksevad üle põranda
komistan keset ruudulise paberi nutsakut
korjame taskud pähkleid täis

libanugised käivad meie eest kolm korda pihil
villime mõrkjat pihlakaveini
surudes armulaualeiba suulakke
põrandast kasvavad männikäbid
vanade hiidude juured kannavad vilja
elavhõbedakuulike läbistab su aju
mul ei ole käsi millega liimida
neetide külge kellukesi
selle vana hundi luud on hõbedast
me vajume koos rabajärve põhja

uneskäija

2010-09-11T13:24:00.002+03:00

kärbsed mahuvad varsakapjadest
voolitud aja sisse
sidruneid maalima

seenekübarapunane ja potisinine
püüavad kala
akvaariumi keskel hulbib Noa laev

mitte keegi ei kuule su luksumist
koobastes elavad
valgete silmadega kõiketeadjahakid

oimukohas põlevad pääsusilmad
ma lähen iga hommik jõe äärde
aga ei tule mitte kunagi tagasi

vana pinali värvi taevas

2010-08-27T22:45:00.000+03:00

kaks kriipsu nende vahelt läheb tee
üks metsatukk ja künnivaresed
kõik lehed kollased ja alfabeet
ei pähe jää sall liiga kare see

üks saapapael läks kaduma
ta garderoobis mängib teisega
ma hakkan tasapisi aduma
et võrdlen end vaid eilsega

kuid eilset pole oleks homnegi
sa teri viskad minu tühja randa
sest tühjusest on loodud hümnegi
ja kurbust laud ei jõua kanda

viis punkt seitse tiir

2010-08-25T16:35:00.000+03:00

seal punkris oli vähe valgust
ja kaevurite külmad käed
su hõlsti alt siis leidsid sooja

rõske kivi niisked servad
meid vajutavad tuuma ligi
su silmis helgib ohutuli

ma olen eksind loomavagunisse ära
kus pimesi ma koban sinu käsi
mis mind on kaitsnud külma eest

loen vanu kirju pildid tagurpidi
kui elasid siis mitme inimese eest
sa tule ikka siia pimedasse ruumi

ja ilmuta end varjudes
sest piltidele jään vaid mina
kui eksin siis vaid poole teest

käin tagurpidi
su käed need hoiavad mind eemal veest
neist purretest mil kaldal halvab mindki häbi

open the shutters

2010-08-24T18:09:00.000+03:00

symphonies have been put into machines
symphonies have been put into machines
symphonies have been put into machines

we march to the gun
like in any war before

we are blindfolded with the sun
and we march on

symphonies have been put into machines
symphonies have been put into machines
these symphonies have been put into machines
so they could breathe
so they could breathe

sublime

2010-07-21T22:14:00.001+03:00

the birds outside fly into windows
they shatter my view
you ask me why i dont know why
i feel those birds inside my spine
you are the glass
sublime

the pine is suddenly lighter than before
it has drained with the heat
it sings to the birds it cries for help
they do not listen they fly back and forth
and crash in your eyes

valge

2010-06-27T18:04:00.001+03:00

ei olnud mingit talve. ei olnud mingit lund
öö meis on varavalge
kui valuks muundub kuld

loen majade punktiire
sa ammu üle vee
see sõna teeb mus tiire
jää veel jää veel jää veel

sina saad aru

2010-06-26T15:55:00.005+03:00

muudkui ootame sind vihmasadu
kardame ja otsime sust kaitset
talv see astus meie sisse radu
lõhkus kive tundes nende maitset

õhk vajub rõske. taevas hele viil
me ootamisse upub inimesi
kui lõpuks tuled nagu tuuleiil
siis valgub kärgedesse sulamesi