7/14/18

Igaveseks pimestatud vaimusilm

Kui lahkud, ära pane uksi lukku
Me ei lukusta siin ammu juba tubasid
Vaatan taevasse ja mõtlen ühtepuhku
Rongivilest ja sellest mida lubasid


Ehk ei lubanud sest polnud mida anda
Samamoodi nagu polnud miskit võtta
Läbi elu seda enesega kanda
Läbi elu oma hinge lahti võtta

Kas on mutreid seal, kas on palju polte
Kes koob kangast läbi sinu silmavaate
Selle kanga sisse kurdusid ja volte
Kes lööb põrandasse uusi kahhelplaate

Seisad rumalalt, õnnest läbi imbunud
Ei tea, kas pöörata pahemale, heale
Ja siis korraga kõik mis kokku sumbunud
Langeb vihmana sinu elu peale

Saavad klaariks siis mõtlemata mõtted
Järsku selgeks lugemata read
Saavad loomulikuks uued salavõtted
Poolelt sõnalt vastust juba tead

Sest et miski, millel pole otsa äärt
kinni hakanud on sinu kuuehõlmast
Mõistad isegi, mis see kõik on väärt
Hinge lahti arutades sõlmest

blog archive