ivan

ivan, tule koju ära naera mu jalutsis
kasvavad valged lilled ja ema
ei nuta, vaid võtab mu käest kinni
kas sa kuuled, kuidas õied puhkevad

ma laulan ihuüksinda, sest keegi
neist agulipoistest enam
ei jookse neil tänavail
vaid värv voolab seinu mööda alla
ja kuivus, ivan, kas
näed veel unes karusid

sel pole tähtsust, sest mina näen
sinu eest ja mustade silmadega tüdrukud
tantsivad sõstrapõõsa varjus polkat
ärge rabistage okstelt marju maha

ma pean lennukile jõudma
sest klaasist majades ei ole õhku
ja varesed lendavad vastu klaase
kildudeks ja mina ühes nendega

kas kuuled, kuidas sõstrad kukuvad
ivan, poiste taskuis on ragulkad
mis ööst öösse plaksatades mu
silmakoobastesse käike uuristavad

ivan, ära usu ühtegi nende sõna
nende laused on neetud ja mitte keegi
ei suuda kabelisse maetud tüdrukut
üles leida peale sinu, ivan

?

kõik jooksevad väljapääsu suunas
kas siit elust peakski välja pääsema
küsid enne kui avad akna ja kukud
pea ees betoonseina õnarusse

seisan aknal kuni maja kustub ja
tuletõrje keelitab mind sinu kõrvale
laskuma et siis lastele lutsukomme jagada
sest mida muud peakski tegema tüdruk

kelle üks ajupoolkera on halvatud
tüdruk kes veedab terve oma elu
haiglavoodis tüdruk kes pole kunagi
näinud merd see tüdruk oled sina

suve lõhn

toomingad ei õitse enam ammu ja
kui nad seda ka teeksid, siis näeksin
kõike mustvalgelt ja lõhna ei tunneks
see oleks nagu unenäos ainult rutem

läheks õues valgeks nagu suvel aga
udu oleks rohkem ja ma ei tunneks
mitte midagi ainult sinu häält kuuleks
mõnikord harva metsa poolt ja puud

kohiseksid hästi tasa sest puud kohisevad
ka seal kus bussid enam ei sõida
sest mootorid ei unda hääletult ja
ma saaksin lõpuks aru et matusetalitus lõppes

kas viga on minus endas

kas peaksin kirjutama paneelmajadest
või arhetüüpidest kalambuuridest
lodjadest ärklitubadest ja tubakahaisust
ma arvan et mitte see linn ei vaja rohkemat

kui üht karjatust kesk linnusitta et aru
saada kui armetult kõlavad need fraasid
lubadused see ainus idee terve elu peale
mida kõik oma kraade mööda kaitsevad

ma olen kibestunud armetu ja rumal
ei suuda mõista elu elevandiluutornis ja
sellest väljaspool mu saapad ei lähe mulle
mõnikord jalga sest kasvan läbi korruste ja

läbi elu nagu selles ainsas semiootikaloengus
kunagi enne remonti ma nägin üht poissi ja
tal oli sõber keda ta kadestas ning revolver
mis vääte pidi kõike seda läbistas see kuul

oli ainus mõte mis mu raamatu pidi lõpetama
kelder kus väga vana naine luges salme seda
ei eksisteerinud enam ainult silt seinal millel
võrksukkades naised poseerisid poiss oli

järsku väga üksi sest maha lasknud oli oma
ainsa sõbra
nägin kõike seda ülevalt
see valge lagi on ainus mida olen õppind lugema