8/8/17

kusagil rahu sees on värvid

valge valge valge valge valgus
mis on selle tunde nimi
mis minu sees elab

kui palju kordi pean küsima
iseendalt andeks
enne kui annan

ma mäletan eelmisest elust
et pidi hästi palju mööda treppe käima
ja et inimesed ei vaadanud kunagi otse silma sisse

praegusest elust ei mäletagi suurt midagi
peale selle momendi
mis just praegu on käes

valge sisse mahub väga palju värve
see on luuletus minust enesest
minule endale

et ma mäletaksin mis tunne see on
mis tunne on saada uuesti iseendaks
mis tunne on hingata mis tunne on elada

kõik mis ma kirjutan on tõde
mingisuguses reaalsuses
kus valged sirelid õitsevad varemete kõrval

ma sirutan iseenda poole käe
kas võtad vastu kas pakud tere
kas mäletad veel kaevuvee lõhna

malmämbritesse tõstetud kastevett
tomatitaimede rabinat kui
kasvuhoone ust järsult paotada

kukun muruvaibale kui toores tikrimari
sest uued lapsed möllavad põõsastes
nende silmad lõikavad minusse

vahepeal mõtlesin et sa ei tulegi kunagi tagasi
et jääd teispoolsuse piirimaile valvuriks
korjad lahkunute silmalaugudelt münte

kui palju maksab üks käesirutus
üks silmavaade üks küsimus üks sülem vaarikaid
kõik tehted lahenduvad iseenesest

põdrakanep langeb üle teeperve ja ulatab käe
kui proovin end korjata kokku
ja kõige selle sees lendab valgeid liblikaid

ja ma tean et ma mitte midagi ei tea
ja enne teadmist pean saama uuesti
iseendaks

blog archive